Arashiyama - hanatooro

Detsembrist on Kyotos (ja mitmel pool mujal Jaapanis) peale päikseloojangut võimalik näha tulede sisselülitamist, mille puhuks on välja pandud erinevaid laternaid ja valgustusi. Paar nädalat tagasi käisime me taaskord Arashiyama's, aga seekord juba pimedas. Preagusel aastaajal loojub päike kuskil kella viie paiku, nii et kui me kuskil kuue ajal Arashiyamas olime, oli juba täiesti pime. Inimesi oli ka palju (tegemist oli nädalalõpuga) vaatamata veidi külmavõitu ilmale.

Käisime jälle bambusemetsas, kus seekord olid erinevat värvi valgustused üles pandud. Minu kaarmeraga ei saa pimedas kuigi häid pilte teha, nii et vabandan kehva kvaliteedi pärast.



Peale bambuste olid seal ka mitmesugused taime/lilleseaded ilusa valgustusega.



Armas kaheksajala pildiga latern.



Politseinikud ja valvurid olid ka jõuluehetes. :D



Need laternad olid välja pandud rongijaama ette, arvatavasti olid need laste tehtud, sest kõrval oli ka laste joonistuste üles riputatud.



Preagu veel on võimalik näha linna peal erinevaid jõulutulesid ja -kaunistusi (Eestist eriti palju erinev pole), aga need vist võetakse lähipäevil maha.

veel Arashiyama pilte

Gaidaisai - lõpp

Natukese hilinemisega on siin ülejäänud muljed kooli festivalist.

Pühapäev oli viimane festivali päev ja vastupidiselt eelmistele päevadele läks ilm halvaks. Vihma tõttu olid paljud külalised sunnitud siseruumides asuvaid üritusi ja ringi külastama. Meile tähendas see suuremat publikut ja ka seda, et teest ja suupistetest jäi puudu. Meie kasutuses olev ruum nägi ette kuskil 20 inimest korraga, aga vihma ajal see number tõenäoliselt kahekordistus. Selletõttu pidime me ka sissepääsu hinna 50 jeenile langetama. Kokkuvõttes läksid meie esinemised hästi. :D Kõik olid lõpuks küll väsinud, sest kimono kandimine pole sugugi kerge, aga kui vihm välja jätta, siis läks kõik plaanipärasalt.

Järgmisel päeval käisime koto ringi inimestega karaokes. See oli väga lõbus, kõik laulsid erinevaid laule, ja enne äraminekut laulsime kõik koos Sakura Sakura't, mida me olime just eelmisel päeval ka kotol mänginud.

Praegu algavad meil lõpueksamid, sest paljud vahetusõpilased lähevad peagi tagasi oma kodumaale (sealhulgas ka enamus koto ringi liikmetest; kolm inimest, kaasaarvatud mina, jäävad edasi). Peale eksameid on meil jaanuarini puhkus, aga ma tahan jaapani keelt edasi õppida ja eksami teha, et järgmisel semestril juba edasijõudnud tasemel jätkata.

Gaidaisai pildid

(Mõned pildid on tehtud telefonikaameraga ja nende kvaliteet pole just eriti hea.)

Koto ringist

Enne kui ma kirjutan ülejäänud muljed koolifestivalist, tuleks mul veidi seletada koto ringi kohta.

Koto on vana jaapani/hiina keelpill, millel on tavaliselt 13 keelt, kuid see number võib varieeruda. Seda mängivad traditsiooniliselt ainult naised, aga Kansai Gaidai koto rühmaga võivad kõik huvilised ühineda. Enne Jaapanisse tulekut polnud ma kunagi varem millegi muusikaga seotud asjaga tegelenud ja sellepärast ma otsustasingi just selle ringiga liituda. Natuke kallis oli, sest kõik, kes mängida tahavad, peavad ostma endale tsume - elevandiluust küüned (hind on ~6000 jeeni).


Kotot mängitakse põhiliselt ainult parema käega, vasakul käel pole tsume't vaja.


Esinemise ajal kantakse kimonot, aga kui just pole tegemist mõne erilise sündmusega, siis võib ka tavalistes riietes harjutada


...ning isegi sellist lahedat mütsi kanda.

Festivali ajal mängisime me kotot toolil istudes, aga harjutamise ajal oleme alati põlvedel istunud. See on suht väsitav. Aga ega festival ka parem polnud, sest kimono kandmine on palju hullem.



Kimono selga panek pole ka kerge, professionaalse abiga võtab see kuskil 20-30 minutit.


Midori-senpai, koto ringi juht kotot häälestamas.

Koto ring saab kokku kaks korda nädalas, esmaspäeval ja teisipäeval peale tunde (mistõttu ma enne kaheksat õhtul kunagi koju ei jõua). Enne harjutamist tuleb kotod tassida kolmanda korruse ruumist alla jaapani stiilis ruumi. Teisipäeviti tuleb enne seda ka põrandad ära pesta, sest siis ühineb meiega ka koto õpetaja, et meid juhendada. Kui teda pole, siis meie varem rühmaga liitunud kohalikud õpilased (senpai) aitavad meid. Siiani oleme selgeks saanud "Sakura Sakura", tuntud jaapani rahvuslaulu, ja hetkel harjutame juba veidi keerulisemat lugu.

Hetkel on meie rühmas seitse kohalikku õpilast ja umbes sama palju rahvusvahelisi õpilasi.


Pilt festivalilt; puudu on kaks vahetusõpilast...


...kes on sellel pildil olemas. :)

Gaidaisai - reede ja laupäev

Reedest pühapäevani on Kansai Gaidais kooli festival (gaidaisai), mida korraldatakse igal aastal. See üritus on korraldatud õpilaste poolt ja sisuliselt on see mõeldud erinevate ülikooli ringide ja klubide tutvustamiseks. Või vähemalt nii arvasin ma alguses. Tegelikkuses need ringid ja klubid valmistavad/pakuvad toitu festivali külalistele väikese summa eest. Enamus toite jäävad 100-200 jeeni piiri ja pakutakse kõike alates nuudlitest kuni jäätiseni (ja ka selliste asjadeni, millele ma eesti keeles nimegi ei suuda leida). Toit on väga hea, aga portisonid on suht väikesed. Kuna söökla on neil päevil kinni, siis pole muud valikut, kui festivalitoitu süüa. :)


Vahetusõpilastel oli reedel tavaline koolipäev, nii et tundide vahelt käisime festivalitoitu söömas.


Aga muidugi pole kõik ainult toiduga seotud. Näiteks koto ring, millega ma ka ühinesin (ja millest ma õigepea pikemalt kirjutada kavatsen), pakkus tee ja suupistete kõrvalt külalistele ka muusikat kuulata.

Täna ja homme on koto ringil esinemised, nii et mul pole eriti palju aega festivali muude üritustega tutvuda. Festivalil on ka palju teisi muusikaga seotud esinemisi, koolibändid, koorid ja ka külalisesinejad. Kultuuriga seotud ringid korraldavad kunsti/fotograafia näituseid, loenguid, tantsu demonstratsiooni jne. Juba mitu aastat on väga populaarne olnud InFes, kus kohalikud ja vahetusõpilased tutvustavad erinevaid kohti maailmas. Algselt pidin mina ka selles osalema, aga kuna koto ringi graafik ja InFes'i kokkusaamised ühtisid, siis otsustasin sellest ikkagi loobuda.

Pildid ja muud muljed varsti tulekul.

Arashiyama

Niisiis saigi lõpuks Arashiyamas käidud! Tahtsin sinna juba oktoobris minna. Arashiyama asub Kyoto lääne piirkonnas ning Hirakatast sinna Keihan'i liini mööda otse ei saa. Me läksime bussiga Takatsukishi'sse, mis võttis kuskil 20-30 minutit ja maksis 250 jeeni ots (tavalise 220 asemel). Takatsukis istusime Hankyuu liinile, millega saab väikse ümberistumisega Arashiyamasse. Pilet oli 270 jeeni, mis polegi tavalisest Kyotos käigust oluliselt erinev.

Inimesi oli palju, sest tegemist oli puhkepäevaga ja ilm oli ka hea. Arashiyama alla kuuluvad erinevad metsad, templid, pargid ja muud vaatamisväärsused ning kokkuvõttes on see küllaltki suur piirkond. Arashiyama rongijaama lähedal sai soovikorral jalgratast rentida, aga me läksime jalgsi. Kõigepealt läksime me üle jõe kuni jõudsime turistidele mõeldud tänavasse. Seal oli kõike suveniiridest kuni söögini. Kuna hinnad oli suht kallid ja järjekorrad pikad, otsustasime lõunasöögiks takoyaki't (takoyaki on kaheksajala pallikesed; Osaka piirkonnas tüüpiline toit) süüa. 300 jeeni eest sai kaheksa tükki, mis on päris odav kokkuvõttes. Siis sõime rohelisetee jäätist (mis oli väga hea) ja otsustasime bambuse metsa minna. Tore koht oli. :) Tervet metsa muidugi läbi ei jõudnud käia, nii et tuleks veel sinna minna. Arashiyama ümbruskond on ka väga kena ja vaikne, sellises kohas tahaks isegi elada.

Arashiyama

Robogeisha

Eelmisel pühapäeval käsime me Osakas, Tenjinbashisuji Rokuchoume's Robogeisha't vaatamas. Kinoskäik sisaldas endas metroos äraeksimist ja hiljem seitsmekesi kuue inimese liftiga sõitmist. Väga lõbus oli. Film oli samuti tore, jaapani keel oli veidi raske küll, aga piisavalt palju sai aru ikkagi (kui filmist nagu Robogeisha on üldse võimalik midagi aru saada).

Peale filmi läksime kõik koos itaalia restorani sööma, toit oli hea ja polnud kallis.

mõningad pildid

Sel nädalal on plaanis jälle väike sõit Kyotosse, sest sügisel, kui lehed värvi muudavad, pidavat seal ääretult ilus olema. :)

Shinsaibashi

Eelmisel kolmapäeval käisin ma ühe klassikaaslasega kinos ühte filmi vaatamas. Filmiks oli [REC]2, hispaania õudukas. Esimene osa oli väga jube ja kuigi järg polnud üldsegi kehvem originaalist, ei olnud see üldsegi õudne (olen vist tõepoolest liiga palju õudukaid näinud). Film oli muidu hea, vaatamata asjaolule, et see oli hispaania keeles ja subtiitrid olid jaapanikeelsed. Furiganat ega midagi polnud, aga mingil määral õnnestus mul seda siiski lugeda ja aru saada.

Peale filmi avastasime, et kino asub kohe Shinsaibashi läheduses. Shinsaibashi on suur tänav täis lugematul hulgal erinevaid poode. Riided, kingad, mütsid, Hello Kitty, kingad, pachinko, kingad, raamatud, mängud, kingad, veel riideid ja veel kingi. Rahvast oli ka seal väga palju, kaasaarvatud välismaalasi. Hinnad olid igal tasemel. Leidsime mitu poodi, kus müüdi väga lahedaid riideid, kaasarvatud ühe cosplay/gothic lolita riiete poe. Pilte ei lubatud seal küll teha, aga riided olid tõesti toredad (ja mitte väga kallid). Me ei ostnud sealt mitte midagi, lihtsalt vaatasime ringi. ;D

veel mõned pildid

Halloween - Kansai Gaidai

Õige Halloweeni päev on küll homme, aga täna korraldati Kansai Gaidais Halloweeni võistlus, millest kõik õpilased võisid osa võtta. Kostüüme hinnati neljas kategoorias: üldised kostüümid, fantasy, grupid/paarid ja naljakad kostüümid. Kostüümikandjaid oli tunduvalt rohkem kui võistlustest osavõtjaid, aga tore oli küll vaadata, kuidas kõik kohad olid täis huvitavaid tegelasi. Erinevate anime/manga/filmide tegelaste cosplay'd oli ka päris palju. Arvatavasti kasutasid enamus inimesi seda võimalusena huvitavalt riietuda.

Halloweeni pildid

Pimedas ei saa minu kaameraga eriti häid pilte teha, nii et osade piltide kvaliteet on kehv.

Sanjusangendo - Kyoto, Mikoshi

Pole siia viimasel ajal midagi kirjutanud, sest õppisin eksamiteks. Eksamid on nüüd läbi, loodetavasti läks hästi ka. :)

Igal juhul on siin mõned pildid paari nädala tagusest külaskäigust Kyotosse. Kyoto on väga ilus koht ja pole Hirakatast kuigi kaugel, plaanis on sinna veel mitu korda minna.


Sanjusangendo on Kyoto üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. See on umbes 120 meetri pikkune tempel/saal, rajatud u 12. sajandil. Templisse on paigutatud 1001 jumala Kannoni kuju, igal ühel kuskil 2o paari käsi. Peale selle on seal veel 28 teiste tähtsamate jumalate kuju ja templi keskel asub suur kullast buddha kuju. Pildistamine oli seal keelatud, nii et kujudest ma pilte ei saanud teha. Selle eest võis pilte väljas teha.

Samal päeval oli Hirakatas omikoshi festival. Tegemist on rongkäiguga läbi linna, milles võivad vist kõik osa võtta, aga enamasti on noored poisid ja mehed need, kes tassivad pühamuid. Sinna juurde käivad ka taiko trummid ja laulmine. Arvatavasti erineb see festival eri regioonides, aga põhimõte on sama. Samalaadne festival on ka danjiri; minu teadmiste kohaselt toimuvad need mõlemad viljakusjumalate auks ja/või lõikuskuu tähistamiseks. Praeguseks on riisipõllud nüüd juba tühjaks tehtud.

Veel pilte

Sumi-e - bambus

Nonii, sumi-e (hiina/jaapani tindimaal) on mu lemmikaine sellel semestril. Preagu käib meil viies nädal ja me maalime kive. Esimene nädal oli lihtsalt harjutamiseks, teisel maalisime bambust, kolmas oli värvide jaoks (sumi-e on traditsiooniliselt ainult must-valge) ja neljas oli orhidee jaoks.

Siin on bambused. Foto kvaliteet pole kuigi hea, aga parem kui mitte midagi. Ma pole veel kõikidest töödest pilte teinud, aga üritan need lähitulevikus siia ka panna.

veel sumi-e pilte

Takarazuka

Nädalavahetusel käisime me klassiga Takarazukas Rose of Versailles' teemalist etendust vaatamas. Teater on nimetatud linna järgi, kus ta rajati, ja asub Hyogo prefektuuris, Hirakatast kuskil tunni aja kaugusel (kiirrongiga tulles).

Takarazuka on tuntud oma ainult naistest koosneva teatritrupi tõttu ja neil on päris palju fänne Jaapanis. Tokyos asub ka üks Takarazuka teater, aga põhietendused on siiski Takarazuka linnas. Tavaliselt on paremad piletikohad väljamüüdud, aga meie istekohadel polnud ka midagi viga; nägi kõike, mis laval toimus.

Etendus oli muidugi jaapani keeles. Ma olin juba varem Rose of Versailles' looga tuttav, nii et sain enamusest aru. Sellegi poolest on Takarazuka etendused vaadatavad, sest tegemist on väga andekate teatriinimestega, kes mitte ainult ei näitle, vaid laulavad ja tantsivad ka täiesti tipp-tasemel. Peale põhietetendust oli lisaks veel üks show, mis sisuliselt oli muusikal, ja see koosnes erinevatest tanstu- ja laulunumbritest. Päris muljetavaldav oli! Põhietendusega polnud see kuidagi seotud, pigem oli see mõeldud fännidele või siis selleks, et näidata, milleks Takarazuka võimeline on. Igal juhul tahaks veel Takarazukasse minna!

Siin on ka mõned pildid, eriti palju ma seekord neid ei teinud - Takarazuka; loomulikult etenduse ajal oli pildistamine keelatud.

Yamadaike Koen

Täna siis käisime Yamadaike pargis. Ilmateade lubas küll veidi vihma, aga peale paari piisa ei tulnud midagi. Park oli väga ilus ja suur, pargi keskel asus suur järv. Ujuda seal ei saa (pealegi nägi vesi väga roheline välja, see oli äärmiselt kahtlane...), aga kalapüüdmine oli lubatud.

Park oli väga hästi hooldatud, seal oli palju lilli ja muru oli igal pool niidetud. Oli ka paar tiigikest kaladega ja kasse võis igal pool näha. Kalatiigi juures tuli meiega keegi kohalik vanahärra rääkima. Ta vist rääkis midagi kalade kohta, aga keegi ei saanud ühestki sõnastki aru. Sellegipoolest me kõik tegime näo nagu saaksime aru.

Peale Yamadaike parki läksime lõunat sööma ja siis käisime veel ühes lähedal asuvas pargis, Kohoku pargis. See oli suht väike ja puid seal polnud eriti. Oli aga mänguplats ja laste jaoks tehtud liuväljad, kiiged jms. Seal oli üks väga pikk ja lahe liumägi. :D

Link piltidega Yamadaike pargist asub paremal nimekirjas. ->

Täna on esimene puhkepäev Hõbenädalast (kolm järjestikkust vaba päeva Jaapanis, aga koos nädalavahetusega 5 päeva). Paljud kohalikud õpilased on läinud oma koju pere juurde ja paljud välisõpilased kasutavad seda võimalust, et kuskile reisida. Mõned mu tuttavad läksid või lähevad Tokyosse, Osakasse, Kyotosse jne, minul pole plaane kuskile hetkel reisida. Kahe nädala pärast lähme me oma klassiga niigi Takarazukasse.

Takarazuka asub ka Kansai piirkonnas ja seal asub samanimeline väga tuntud teater ja teatritrupp, mis koosneb ainult naistest. Kui kabukis mängivad kõiki rolle mehed, siis Takarazuka puhul on asi hoopis vastupidi. Kõik Takarazuka näitlejad on lõpetanud karmide reeglitega Takarazuka kooli, kuhu võetakse ainult väga andekaid tüdrukuid (igal aastal on kandidaate kuskil 2000, aga ainult 40 valitakse välja). Koolilõpetanutele on koht teatrilaval garanteeritud. Takarazukast kirjutan ma siis rohkem, kui olen seal juba ära käinud.

Täna käisime me sõpradega ühes manga/anime/DVD/CD/kasutatud asjade poes. Ostsin paar jaapanikeelset raamatut, et lugemist harjutada. Pärast seda käisime sushit söömas.




Homme on plaanis minna Yamadaike parki, kui ilm on ilus. Täna oli jälle väga palav, aga nüüd õhtul läks pilve, võimalik, et hakkab sadama (vihma siin pole eriti palju olnud).

InFes

Novembris toimub Kansai Gaidais InFes; festival, kus välisüliõpilased ja kohalikud üliõpilased tutvustavad oma kodumaad, rahvusrõivaid, toite, muusikat, tantsu jne. Ma ühinesin ka nendega, et teha ettekanne Eesti kohta. Sain ka teada, et ma polegi ainus eestlane siin, sest nähtavasti on Kansai Gaidais veel üks Eestist pärit õpilane (kuigi ta ei tulnud siia Eesti kaudu). Ma pole temaga veel kohtunud, aga ta oli ka ennast festivalis osalejate nimekirja pannud.

Festivalis osalejad on jaotatud gruppideks vastavalt sellele, mida nad tegema hakkavad (rahvusriided, toit, üldine ettekanne jne). Enamus grupiliikmeid on meil kohalikud õpilased, oli tore jälle uute inimestega kohtuda. Peale väikest koosolekut läksid kõik rühmad välja mängima. Meie rühm hüppas hüppenööriga, väga lõbus oli.

Peale seda läksime me kasutatud asjade poodi (sest me lõpuks avastasime, et selline asi isegi eksisteerib siin, kuigi me polnud varem ühtegi leidnud). Seal oli päris palju riideid ja muid asju väga odavate hindadega (kuskil 500 yeeni ringis). Tundub aga, et sellised poed on pigem haruldus siin kandis.

Täna pärastlõunast lähen ma tagasi ühikasse mõneks päevaks, sest mu vahetuspere läheb oma sugulaste juurde reisile. Esmaspäevast kolmapäevani on Jaapanis puhkepäevad, mida enamik inimesi kasutab selleks, et kuskile reisida.


Fukumichi, Mai (Vietnamist), Yuri, Wakana - mõned meie rühmakaaslastest, kellega me käisime linna peal ringi...


...ja terve rühm.

undoukai

Täna oli meil spordifestival. Või õigemini oleks pidanud olema, sest vihma tõttu jäeti see ära. Kahe nädala jooksul, mil ma siin olen olnud, olen ma ainult korra vihma näinud ja sedagi oli väga vähe. Igal juhul otsustati ärajäämise asemel pidada mini-spordifestival siseruumides.

Võistluste hulka kuulusid sellised lõbusad asjad, nagu kommide tõstmine pulkadega ühest karbist teise (kohalikud õpilased pidid seda vasaku käega tegema); õhupalli täispuhumine ja siis selle lõhkumine, istudes selle peale; äraarvamismängud, telefonimäng jms a la Azumanga Daioh. Võistlustel oli neli võistkonda, igas võistkonnas olid kohalikud õpilased ja mõned välisõpilased; kuskil 50 osalejat ühtekokku. Kuigi ainult vähesed kohale ilmusid, oli see väga tore üritus. Jaapani õpilased tegid palju pilte välisõpilastega, tekkis kohe modelli tunne. :P


Koju minnes sain läbimärjaks, sest vihmavarju hoides ei tohi rattaga sõita (kuigi paljud teevad seda). Ma pole veel piisavalt enesekindel, et rattaga igasugu asju teha sellises liikluses.

natuke ühistranspordist

Niisiis olen paar päeva vahetusperes elanud ja hakkan tasapisi Jaapani igapäevaeluga ära harjuma. Nüüd olen veendunud, et kõike on võimalik pulkade süüa. Lõpuks õppisin ära ka selle, kuidas riisi nii süüa, et kerge vaevaga saab iga viimsegi riistera söödud (sest riisi alles jätta on väga ebaviisakas).

Bussiga sõitmise olen ka peaaegu selgeks saanud, aga siiski on raske vahest aru saada, kuhu bussid täpselt lähevad ja milliseid peatuseid teevad. Tavaline bussipilet on 220 jeeni, bussi sisse astudes tuleb võtta pilet automaadist, millel on kirjas, kui palju maksma peab (sest mõned bussid viivad kaugemalegi ja siis on hind kallim. Üldjuhul on see siiski 220 jeeni). Kui maha minna, siis tuleb väljuda esiuksest ja juhi kõrval olevasse automaati raha (koos piletiga) panna. Raha peab täpne olema. Minul on siiani õnnestunud piletit ühel juhul viiest kasutada. Esimestel kordadel ma ei teadnudki sellest ja kui buss ei viigi kuskile kaugemale kui tavaline 220-jeenine reis, siis pileteid ei saagi. Veel üks huvitav asi on see, et mõndade bussipeatuste vahel on vaid paarkümmend meetrit. Aga buss peatub ikka!

Rongiliiklus on siiani minu jaoks müstika. Pileti oskan ära osta automaadist, aga mismoodi õige rong või platvorm leida, seda ma veel ei tea. Rongiga olen mitu korda sõitnud, aga üksi veel mitte. Rongid on väga mugavad ja kiired ning bussidega võrreldes isegi odavamad kohati. Miskipärast ei tohi rongides telefoniga rääkida, võib ainult sõnumeid saata. Söömine on täiesti lubatud, jutuajamine ka, aga telefonikõned mitte. Väga kummaline.

Taksodega veel sõitnud pole, aga olen kuulnud, et need on väga kallid. Loodetavasti ei lähe vajagi. Kui ma saan vahetuspere jalgratta registreeritud, siis hakkan sellega ülikoolis käima. Jaapanis on päris karmid reeglid jalgratturitele ning rattaid koheldakse kui autosid. Ratas peab olema registreeritud ning seda ei või suvalisse kohta parkida.