Tuesday, September 22, 2009

Yamadaike Koen

Täna siis käisime Yamadaike pargis. Ilmateade lubas küll veidi vihma, aga peale paari piisa ei tulnud midagi. Park oli väga ilus ja suur, pargi keskel asus suur järv. Ujuda seal ei saa (pealegi nägi vesi väga roheline välja, see oli äärmiselt kahtlane...), aga kalapüüdmine oli lubatud.

Park oli väga hästi hooldatud, seal oli palju lilli ja muru oli igal pool niidetud. Oli ka paar tiigikest kaladega ja kasse võis igal pool näha. Kalatiigi juures tuli meiega keegi kohalik vanahärra rääkima. Ta vist rääkis midagi kalade kohta, aga keegi ei saanud ühestki sõnastki aru. Sellegipoolest me kõik tegime näo nagu saaksime aru.

Peale Yamadaike parki läksime lõunat sööma ja siis käisime veel ühes lähedal asuvas pargis, Kohoku pargis. See oli suht väike ja puid seal polnud eriti. Oli aga mänguplats ja laste jaoks tehtud liuväljad, kiiged jms. Seal oli üks väga pikk ja lahe liumägi. :D

Link piltidega Yamadaike pargist asub paremal nimekirjas. ->

Monday, September 21, 2009

Täna on esimene puhkepäev Hõbenädalast (kolm järjestikkust vaba päeva Jaapanis, aga koos nädalavahetusega 5 päeva). Paljud kohalikud õpilased on läinud oma koju pere juurde ja paljud välisõpilased kasutavad seda võimalust, et kuskile reisida. Mõned mu tuttavad läksid või lähevad Tokyosse, Osakasse, Kyotosse jne, minul pole plaane kuskile hetkel reisida. Kahe nädala pärast lähme me oma klassiga niigi Takarazukasse.

Takarazuka asub ka Kansai piirkonnas ja seal asub samanimeline väga tuntud teater ja teatritrupp, mis koosneb ainult naistest. Kui kabukis mängivad kõiki rolle mehed, siis Takarazuka puhul on asi hoopis vastupidi. Kõik Takarazuka näitlejad on lõpetanud karmide reeglitega Takarazuka kooli, kuhu võetakse ainult väga andekaid tüdrukuid (igal aastal on kandidaate kuskil 2000, aga ainult 40 valitakse välja). Koolilõpetanutele on koht teatrilaval garanteeritud. Takarazukast kirjutan ma siis rohkem, kui olen seal juba ära käinud.

Täna käisime me sõpradega ühes manga/anime/DVD/CD/kasutatud asjade poes. Ostsin paar jaapanikeelset raamatut, et lugemist harjutada. Pärast seda käisime sushit söömas.




Homme on plaanis minna Yamadaike parki, kui ilm on ilus. Täna oli jälle väga palav, aga nüüd õhtul läks pilve, võimalik, et hakkab sadama (vihma siin pole eriti palju olnud).

Saturday, September 19, 2009

InFes

Novembris toimub Kansai Gaidais InFes; festival, kus välisüliõpilased ja kohalikud üliõpilased tutvustavad oma kodumaad, rahvusrõivaid, toite, muusikat, tantsu jne. Ma ühinesin ka nendega, et teha ettekanne Eesti kohta. Sain ka teada, et ma polegi ainus eestlane siin, sest nähtavasti on Kansai Gaidais veel üks Eestist pärit õpilane (kuigi ta ei tulnud siia Eesti kaudu). Ma pole temaga veel kohtunud, aga ta oli ka ennast festivalis osalejate nimekirja pannud.

Festivalis osalejad on jaotatud gruppideks vastavalt sellele, mida nad tegema hakkavad (rahvusriided, toit, üldine ettekanne jne). Enamus grupiliikmeid on meil kohalikud õpilased, oli tore jälle uute inimestega kohtuda. Peale väikest koosolekut läksid kõik rühmad välja mängima. Meie rühm hüppas hüppenööriga, väga lõbus oli.

Peale seda läksime me kasutatud asjade poodi (sest me lõpuks avastasime, et selline asi isegi eksisteerib siin, kuigi me polnud varem ühtegi leidnud). Seal oli päris palju riideid ja muid asju väga odavate hindadega (kuskil 500 yeeni ringis). Tundub aga, et sellised poed on pigem haruldus siin kandis.

Täna pärastlõunast lähen ma tagasi ühikasse mõneks päevaks, sest mu vahetuspere läheb oma sugulaste juurde reisile. Esmaspäevast kolmapäevani on Jaapanis puhkepäevad, mida enamik inimesi kasutab selleks, et kuskile reisida.


Fukumichi, Mai (Vietnamist), Yuri, Wakana - mõned meie rühmakaaslastest, kellega me käisime linna peal ringi...


...ja terve rühm.

Saturday, September 12, 2009

undoukai

Täna oli meil spordifestival. Või õigemini oleks pidanud olema, sest vihma tõttu jäeti see ära. Kahe nädala jooksul, mil ma siin olen olnud, olen ma ainult korra vihma näinud ja sedagi oli väga vähe. Igal juhul otsustati ärajäämise asemel pidada mini-spordifestival siseruumides.

Võistluste hulka kuulusid sellised lõbusad asjad, nagu kommide tõstmine pulkadega ühest karbist teise (kohalikud õpilased pidid seda vasaku käega tegema); õhupalli täispuhumine ja siis selle lõhkumine, istudes selle peale; äraarvamismängud, telefonimäng jms a la Azumanga Daioh. Võistlustel oli neli võistkonda, igas võistkonnas olid kohalikud õpilased ja mõned välisõpilased; kuskil 50 osalejat ühtekokku. Kuigi ainult vähesed kohale ilmusid, oli see väga tore üritus. Jaapani õpilased tegid palju pilte välisõpilastega, tekkis kohe modelli tunne. :P


Koju minnes sain läbimärjaks, sest vihmavarju hoides ei tohi rattaga sõita (kuigi paljud teevad seda). Ma pole veel piisavalt enesekindel, et rattaga igasugu asju teha sellises liikluses.

Tuesday, September 8, 2009

natuke ühistranspordist

Niisiis olen paar päeva vahetusperes elanud ja hakkan tasapisi Jaapani igapäevaeluga ära harjuma. Nüüd olen veendunud, et kõike on võimalik pulkade süüa. Lõpuks õppisin ära ka selle, kuidas riisi nii süüa, et kerge vaevaga saab iga viimsegi riistera söödud (sest riisi alles jätta on väga ebaviisakas).

Bussiga sõitmise olen ka peaaegu selgeks saanud, aga siiski on raske vahest aru saada, kuhu bussid täpselt lähevad ja milliseid peatuseid teevad. Tavaline bussipilet on 220 jeeni, bussi sisse astudes tuleb võtta pilet automaadist, millel on kirjas, kui palju maksma peab (sest mõned bussid viivad kaugemalegi ja siis on hind kallim. Üldjuhul on see siiski 220 jeeni). Kui maha minna, siis tuleb väljuda esiuksest ja juhi kõrval olevasse automaati raha (koos piletiga) panna. Raha peab täpne olema. Minul on siiani õnnestunud piletit ühel juhul viiest kasutada. Esimestel kordadel ma ei teadnudki sellest ja kui buss ei viigi kuskile kaugemale kui tavaline 220-jeenine reis, siis pileteid ei saagi. Veel üks huvitav asi on see, et mõndade bussipeatuste vahel on vaid paarkümmend meetrit. Aga buss peatub ikka!

Rongiliiklus on siiani minu jaoks müstika. Pileti oskan ära osta automaadist, aga mismoodi õige rong või platvorm leida, seda ma veel ei tea. Rongiga olen mitu korda sõitnud, aga üksi veel mitte. Rongid on väga mugavad ja kiired ning bussidega võrreldes isegi odavamad kohati. Miskipärast ei tohi rongides telefoniga rääkida, võib ainult sõnumeid saata. Söömine on täiesti lubatud, jutuajamine ka, aga telefonikõned mitte. Väga kummaline.

Taksodega veel sõitnud pole, aga olen kuulnud, et need on väga kallid. Loodetavasti ei lähe vajagi. Kui ma saan vahetuspere jalgratta registreeritud, siis hakkan sellega ülikoolis käima. Jaapanis on päris karmid reeglid jalgratturitele ning rattaid koheldakse kui autosid. Ratas peab olema registreeritud ning seda ei või suvalisse kohta parkida.