Arashiyama

Niisiis saigi lõpuks Arashiyamas käidud! Tahtsin sinna juba oktoobris minna. Arashiyama asub Kyoto lääne piirkonnas ning Hirakatast sinna Keihan'i liini mööda otse ei saa. Me läksime bussiga Takatsukishi'sse, mis võttis kuskil 20-30 minutit ja maksis 250 jeeni ots (tavalise 220 asemel). Takatsukis istusime Hankyuu liinile, millega saab väikse ümberistumisega Arashiyamasse. Pilet oli 270 jeeni, mis polegi tavalisest Kyotos käigust oluliselt erinev.

Inimesi oli palju, sest tegemist oli puhkepäevaga ja ilm oli ka hea. Arashiyama alla kuuluvad erinevad metsad, templid, pargid ja muud vaatamisväärsused ning kokkuvõttes on see küllaltki suur piirkond. Arashiyama rongijaama lähedal sai soovikorral jalgratast rentida, aga me läksime jalgsi. Kõigepealt läksime me üle jõe kuni jõudsime turistidele mõeldud tänavasse. Seal oli kõike suveniiridest kuni söögini. Kuna hinnad oli suht kallid ja järjekorrad pikad, otsustasime lõunasöögiks takoyaki't (takoyaki on kaheksajala pallikesed; Osaka piirkonnas tüüpiline toit) süüa. 300 jeeni eest sai kaheksa tükki, mis on päris odav kokkuvõttes. Siis sõime rohelisetee jäätist (mis oli väga hea) ja otsustasime bambuse metsa minna. Tore koht oli. :) Tervet metsa muidugi läbi ei jõudnud käia, nii et tuleks veel sinna minna. Arashiyama ümbruskond on ka väga kena ja vaikne, sellises kohas tahaks isegi elada.

Arashiyama

natuke ühistranspordist

Niisiis olen paar päeva vahetusperes elanud ja hakkan tasapisi Jaapani igapäevaeluga ära harjuma. Nüüd olen veendunud, et kõike on võimalik pulkade süüa. Lõpuks õppisin ära ka selle, kuidas riisi nii süüa, et kerge vaevaga saab iga viimsegi riistera söödud (sest riisi alles jätta on väga ebaviisakas).

Bussiga sõitmise olen ka peaaegu selgeks saanud, aga siiski on raske vahest aru saada, kuhu bussid täpselt lähevad ja milliseid peatuseid teevad. Tavaline bussipilet on 220 jeeni, bussi sisse astudes tuleb võtta pilet automaadist, millel on kirjas, kui palju maksma peab (sest mõned bussid viivad kaugemalegi ja siis on hind kallim. Üldjuhul on see siiski 220 jeeni). Kui maha minna, siis tuleb väljuda esiuksest ja juhi kõrval olevasse automaati raha (koos piletiga) panna. Raha peab täpne olema. Minul on siiani õnnestunud piletit ühel juhul viiest kasutada. Esimestel kordadel ma ei teadnudki sellest ja kui buss ei viigi kuskile kaugemale kui tavaline 220-jeenine reis, siis pileteid ei saagi. Veel üks huvitav asi on see, et mõndade bussipeatuste vahel on vaid paarkümmend meetrit. Aga buss peatub ikka!

Rongiliiklus on siiani minu jaoks müstika. Pileti oskan ära osta automaadist, aga mismoodi õige rong või platvorm leida, seda ma veel ei tea. Rongiga olen mitu korda sõitnud, aga üksi veel mitte. Rongid on väga mugavad ja kiired ning bussidega võrreldes isegi odavamad kohati. Miskipärast ei tohi rongides telefoniga rääkida, võib ainult sõnumeid saata. Söömine on täiesti lubatud, jutuajamine ka, aga telefonikõned mitte. Väga kummaline.

Taksodega veel sõitnud pole, aga olen kuulnud, et need on väga kallid. Loodetavasti ei lähe vajagi. Kui ma saan vahetuspere jalgratta registreeritud, siis hakkan sellega ülikoolis käima. Jaapanis on päris karmid reeglid jalgratturitele ning rattaid koheldakse kui autosid. Ratas peab olema registreeritud ning seda ei või suvalisse kohta parkida.